Üks mu kallis isik vihkab aprillinalju. Ja ma ei tee nalja – VIHKAB, nii et maa must. „Vemp on huumori põhjakiht!" põrutab ta. Muidugi respekteerin seda, aga jube kahju, sest minu isik hindab tüngasid tõtt-öelda keskmisest rohkem. Esimene aprill on konkurentsitult mu lemmikpüha: päev, mida mu hingeloom salakesi kihistades kohe ootama hakkab, kui lumikellukesed ninad maast välja ajavad. Aprill! Isegi sõna on tore! Kilisev, avatud ja trummeldav, kui mõnus on seda hüüda!
Nali naljaks
Pühendasin eile, tobude ja narride peapühal veidi aega madala ja kõrge huumori üle mõtlemisele.
Sest mis on aprillinali? Vembud ja tüngad põhinevad pettusel – osaliste teadmiste ebavõrdsusel. Vembutaja teab midagi (väära, väljamõeldut), mida petetu ei tea, mis selgub siis, kui pettus ninapidi veetu morjenduseks ootamatult paljastub, millele järgneb kergendus ja leevendav naer.
Sten Valdmaa Facebook
Laitev seisukoht: selline nali on madal, sest ei nõua ei nutikust ega vaeva, võib rõhutada juba olemasolevat ebavõrdsust (klassikalised vanemad, kes lapsi ninapidi veavad) ja võib lõpuks olla lihtsalt julm.
Toetav seisukoht: hea aprillinali pole sugugi lihtne, sest sooritus võib kergesti ebaõnnestuda, ajastus olla vale, esitus kehv või närviline, teema ebahuvitav või -relevantne. Hea aprillinali vajab korralikku eeltööd. Mida paremini on valmistutud, mida rohkem aega ja mõtte-, harjutus- või suisa käsitööd asjasse pandud, seda parem on tulemus. Ja siis on mõeldud ka haneks tõmmatu iseloomu ja tundemaailma peale. Nii on head aprillinaljad ka suhteliselt ohutud – need ei tohiks haiget teha rohkem, kui kerge pulsitõus tervele inimesele. Valesti astumine. Või ebatavaliselt kõrge trepp.
Talve matused
Miks selline püha kevade algusesse on tekkinud?
Nagu selgub, ei ole keegi narride püha päritolus lõpuni kindel, kuid olgu see siis keskaegselt Inglismaalt või Prantsusmaalt või suisa Antiik-Rooma kevadistest hilaria-pühadest võrsunud, on selge, et aprilli alguseks on vana vastik talv lõpuks surnud ja mahagi maetud. Nii ka eile. Küll oli selle-aastane 1. aprill alles kaunis terve-päeva-päikeseprillidega-käimise päev!
Statistikaamet
Mind ei üllata, et sel päeval on sündinud palju ilusaid, tarku ja toredaid, keda väga armastan: meie kallis trummar Peep Kallas, Ita Ever, Klassikaraadio, Gogol, Kukerpillid! Aprilli alguses sündivad lapsed on hakkama pandud mullusel suviharjal, aasta kõige soojemal ja valgemal ajal. Ja pärast pikka talve pimedas marineerimist tulevad need õnnelikud maimikud ilmale taas valgesse ja tärkavasse, et minna vastu uuele soojale ajale. Pole ime, sest nende peale ongi kaua mõeldud.
Nii ei olnud ma absoluutselt pahane, kui kokast õde Airiin eile õhtul mulle ka korraliku pirni kirja sai: vahetult enne magama jäämist saime emaga ühisesse tšätti pildi hiiglaslikust tomatipastapotist, mis oli põrandale suurejoonelise plärtsatusega laiali lennanud, juures kiri: „mu esimene ja viimane päev uues restos". Saime emaga poolikud südarid, sest teadsime, et Aiiriinil on käsil algus uues kohas ja meie ootasime ärevalt rindeteateid.
See tabas pehmesse kohta, aga ma olen hea meelega apriltola – mõjub enesetundele hästi! Nii lasengi end regulaarselt haneks tõmmata ja kelgin oma kergemeelsete altminemistega veel mitu aega.
Näitab, et ma pole veel lõplikult lubjastunud, suudan veel enese üle naerda ja ei võta end liiga kuradi tõsiselt. Ma ei karda lolliks jääda.
Presidendipalagan
Mulle tundub, et enese üle naermise oskuse kadumine, mida siin-seal ühiskonnas täheldan, on ohtlik.
Panime Rene ja (trummipõrin!) meie uue ettevõtte House of Palagan produtsendi Merilyga (hurraa, liigud!) eilse sotsiaalmeedia nalja sisse põhjalikku mõttetööd. Mitmed ideed laideti maha, mõni kaotas aktuaalsuse. Viimaks jäi kompromissiks Lingu Kaisa üles andmine presidendikandidaadina.
APRILL!
Tegelikult ma muidugi presidendiks ei pürgi, olgugi et mõte on siin-seal vestlustest läbi käinud ja ma ei hakka salgama, justkui oleks see mulle nüüd esmakordselt turgatanud.
Siinkohal meenutan aga Jaan Rapi kommentaari viie aasta tagusest Lõuna-Eesti Postimehest, kes nurises selle üle, kui ebaselge ja mõttetult sahmiv Karise valimisele eelnenud protsess oli. Kes on enne kuulnud, et palaganimutist saab president?
Jaan Rapp, Lõuna-Eesti Postimees
Täpselt nii juhtus küll elukutselise koomiku Volodõmõr Zelenskõiga, kellest sai pärast komöödiasarjas presidendi mängimist maailma olulisim president.
Nii et ptüi-ptüi-ptüi, nelja aasta pärast saan ma 40.
Seni aga kiidan supervõimet lolliks jääda, mille elu mulle kinkinud on. Sest väga raske on elada nii, et kõik sooritused on perfektsed. Sedagi tean ma omast käest.
Vaatamata lõputuile püüdlustele täiustuda ja üha paremaks ja paremaks muutuda oleme me kõik lihtsalt inimesed. Korra aastas lutti saamine tuletab meelde, et vahepeal on lubatud lollidegi naljade üle naerda.
Küll varsti jälle raskeks läheb.
Palavate tervitustega Bluusimutt Ling
PS!! Naljakuu tähistamiseks on terve aprillikuu meie Rändprassingute piletid saadaval kahtlaselt hea hinnaga!