Eelmise laupäeva hilisõhtune kabaree Tartu Uues Teatris tõestas taas, et hea energia, mida meie järelejätmatu töö loob, tõmbab omakorda igasugu head ligi ja hakkab ennast ise taastootma.
Hilisõhtune kabaree ei ole enam ammu üksnes Lingu Kaisa oma, vaid see kuulub kõigile asjaosalistele: esinejatele, publikule, ruumile. Ja kõik tahavad kaasa lüüa!
Esimene tõendav asjaolu: lava taha saabus üks pikka kasvu noormees, kes asjalikult riideid vahetama asus. Olgugi et ta oli tuttava näoga, ei osanud ma teda kohe paugust koju ajada. Mina küsima: „Kes sa oled ja mis sa siin teed?” Tema (asjalikult) vastu: „Tantsima tulin!” Tartu Swing Dance Society sai viimaks minu sõnumi süvitsi kätte, hurraa! Nad saabusid, nad olid kostüümis, valmistunud ja tantsisid laval nii, et vaheajal plaksutati üksnes neile. Lava taga küsisid artistid – mis toimub, kas šõu käib juba?! Vastus on ambivalentne. Käib jah. Ka vaheaeg on osa meie loodavast meeleolust ja küll on tore, et Tartu tantsijad seda võimalust nii edukalt ära kasutavad! Tallinlastel on veel kõvasti selles osas kasvada.
Teine tõendav asjaolu: viimaks ometi sain lavale ühe pärisnäitleja! Vanemuise Teatri ja Orissaare (ehk Saare maffia) kuldvara, minu iguvana sõber Karol Kuntsel saabus, elevil ja veidi närvis. Heliproovis midagi otseselt oma etteaste kohta ei paljastanud. Lavale laulsime ta õnnesoovide saatel iseendale, et establishment viimaks meiega kaasa tahab mängida. Ja ta tuli eeslavale, peas sädelev kübar ja käes sinine riidest poekott. Tegi värsket ja haavatavat komöödiat, tänu millele rahvas kohe tema poolt oli. Ning seejärel pakkus kolmele publikuliikmele ja minule isiklikult võimaluse „Viimset reliikviat” sensuaalselt esitada. Kõige naljakam asi, mida ma ever teinud olen. („Agnes sipleb madalas vees.”)
Kolmas tõendav asjaolu: koomik Roger Andre hüppas viimasel hetkel paati, sest juhtus parasjagu Tartus olema ja tal on segast materjali Ott Kiivikasest, mis tema praegusel Eesti tuuril „Seebikas” kasutust saab.
Neljas tõendav asjaolu: eelmise kuu Tartu Kultuurikandja galalt tuli meie kabareepaati fotograaf Heikki Leis, kes nautis šõud ja tegi niivõrd kauneid ja asjalikke pilte, et hoia ja keela.
Selliseid asju on keeruline ette planeerida. Need peavad juhtuma ja ka õnnestuma. Midagi hilisõhtuse kabaree formaadis – avatuses, vabaduses, pretensioonituses – kutsub loomingulisi inimesi kaasa. Mina kahtlustan, et see on kabareepubliku jäägitu toetus.
Loovad ökosüsteemid on isetoimivad. Meie, korraldajate ülesanne on leida soe tuba, hea lava, normaalne valgustaja, vinge pianist ja segane õhtujuht. Ülejäänud peaksid ise tulema, ja tulevadki!
Tartu võidab! Aitäh!