Võib olla, et paljudele on jäänud teistsugune mulje, mistõttu tunnistan esmalt kohe üles, et minu kogemused naistepäevaga ei lähe palju kaugemale kui Kaisa Ling Thing.
Kodus meil seda ei tähistatud, õpetajast emale vast lilli toodi, aga 8. märts oli mingi nõukogude nelgipüha, mis mind suuresti külmaks jättis. Tänu tööle feministliku palaganibluusiga olen viimaks adunud, kui pikk on naistepäeva ajalugu ja kui olulisi verstaposte inimõiguste arengus see kuupäev tegelikult tähistab.
Nüüd olen hakanud endale looma uusi, iseenda mälestusi naistepäevast. Toredaid, fantastilisi mälestusi heade kolleegidega kohtumistest ja üksteisele edu soovimisest; festivalidest nagu Ladyfest, TALFF ja NÖFF; Kristel Rannaääre algatatud Solidaarse Naistepäeva aktsioonidest; aktivismist ja koosolekutest, pidudest ja kontsertidest, kus saan kohtuda kõigi tuttavatega, kellega olen neid uusi mälestusi loonud.
Mulle tundub, et on teisigi, kes niiviisi tunnevad, mistõttu teen ettepaneku naistepäeva üha tõhusamalt tähistada.
Kevadekuulutaja naistepäev
Üks mu suuri lemmikuid on Ester Mägi koorilaulutsükkel „Mõtisklused“, mille tekstid on võetud meie rahvusstereotüübi sõnastajalt Tammsaarelt: „Rõõm ja õnn on kui rändajad linnud, kes kardavad sügist ja tõttavad kevadele vastu“. Langeb ju naistepäeva tähistamine väga sobivalt kevade algusse, mil kliima hakkab leebuma ja sellega koos ka talvemasendus. Üks revolutsiooniline rõõmupidu sobiks varakevadesse hästi ja kergitaks kindlasti meie kollektiivset dopamiinitaset pügalavõrra.
Märtsi esimesed nädalad on parim aeg tulevikkuvaatavaks poliitiliseks hoovõtuks. Vahetult pärast vabariigi aastapäeva, mis on ühtlasi ka Venemaa täiemahulise sõja alguse aastapäev Ukrainas, on mõistlik pidada aru, mida veel sel kalendriaastal on võimalik ühiskondlikus mõttes korda saata, enne kui saabub suur suvi. Ja suvel on meil muudki teha: vaja koguda D-vitamiini, teenida suurem osa oma aastasest käibest, liigutada oma kehi ja mõnuleda. Sügisel jällegi muudavad kooliaasta algus ning peatselt saabuva talve ähvardus inimesed murelikeks ja ettevaatlikeks.
Selle asemel, et takerduda bürokraatiakalendreisse ja puhkusegraafikuisse, mille tõttu „kahjuks enam midagi ära teha ei jõua”, võiksime parteipoliitilisest valimistsüklist ette hüpata ja teha hea hulga tööd ära vastu kevadet. Kampaaniad juba käivad, vastukaaluks on tarvis ka kriitilise meelega ärksat kodanikku.
Naistepäevaüritustel võiks ta leida mõttekaaslasi, kes aitaksid letargilisest käegalöömisemeeleolust lahti lasta ja kevadeinimesena tegutsema hakata. Olgu siis poliitikas, hariduses, inimõiguste eest seisvas ühenduses, heategevuses või oma kodus.
Jälle see iive
Oleme ju valimistsüklis taas selles paigas, kus sõnastatakse eelolevate valimiste juhtmõtteid. Ja ei ole ühtki kõlavamat jutupunkti kui eestlaste peatne väljasuremine. Eneselegi ootamatult astusin minagi taas debatti. Lavastasin äsja Tartus 2025. aasta Kultuurikandjate auhinnagala, mille käigus taas pala „Rõõmsalt lastetu” esitada saime, sedakorda taustaks kaheteistkümnele muhu siilikus rahvatantsijale, kes *Kristiina Vilipõllu koreograafias rõõmsalt karglesid, sest nemad ei pea ju „aina midagi pesema ja üksiolemise peale kurvalt kusema”. See rõõmus palagan (sest Tallinna Tehnikaülikooli Tantsuansambli Savijalakesed tantsijatest mitmed siiski on kõige kiuste emaks saanud), mille põhiliseks valupunktiks ongi lastega elu keerukus, teenis Tartu linnaisadelt avaliku manitsuse kui „lastetuse propaganda”.
Miks ma selle laulu kirjutasin? Sest laste saamine on tänapäevaste standardite ja väljakutsete tõttu üsna suur isiklik ohver. Laialipihustunud tugivõrgustik, arenenud kapitalismi lapsevanemate turu nõudmised toidu, rõivastuse, turvalisuse, kreemide, koolituste, huvitegevuse, pliiatsite-pinalite, korrektse kasvatuse ja absoluutselt kõige muu osas on niivõrd koormavad, et negatiivne iive ei ole üksnes Eesti eripära. Sellega tegelevad kõik arenenud riigid.
Üks on aga selge – riidlemise ja manitsustega tendentsi ei muuda, ega ka üksnes rahaliste initsiatiividega. Kõrgemad lapsetoetused üksi pole mitte kusagil näidanud soovitud tulemusi iibenumbrite kasvu näol, kui üleüldine kultuurikliima on paranoiline ja hirmutav. Tarvis on mõlemat – toetuste kasvu, lasteaiakohtade saadavuse paranemist, vanemapuhkuste pikendamist, vanavanemaid, kõrgel tasemel tervishoidu ja haridust, tulevikuväljavaateid. Sotsiaalseid garantiisid, millele peab lisanduma ühiskondlik mugavus ja usaldus. Praegune globaalpoliitiline olukord ei võimalda mitte kummalgi neist eeltingimustest tõtt-öelda paraneda.
Kuidagi aga on juhtunud nii, et nüüd saavad naised piki päid ja jalgu nii siis, kui nad sünnitavad kui ka siis, kui nad seda ei tee. Äärmiselt ebamugav olukord, mis igasuguse lapsesaamise isu ära võtab.
Ja lilled
Ärge palun kinkige naistepäevaks lilli, see on trafaretne asendustegevus. Tarvis on hoolt. Kirjutage mõnele riigikoguliikmele ja nõudke tegevusi igapäevaelu kitsaskohtade leevendamiseks. Mõelge oma vanade ja noorte sugulaste peale, helistage neile ja uurige, mida neil vaja oleks, et nende elu oleks mugavam. Mida oleks kallimal vaja, et elu natuke lihtsamaks muutuks? Kas aega või raha või mõnd uut kodumasinat? Või sinu abi?
Naistepäeva eel sõnastan mina oma roosad lootused tuleviku osas, sest olen ikka veel piisavalt noor ja idealist, et uskuda, justkui saaksin midagi muuta. Loodan tulevikus elada tugevas ja toetavas Eesti riigis, kus inimestel on turvaline elada, kus leitakse taskukohane elukoht, kus leidub tööd, mille palga eest on võimalik poest osta süüa, kus on õigus valida, kas lapsi saada või seda ka mitte teha ning mõlemad seisukohad leiaksid toe ja mõistmise ka institutsionaalsel tasandil.
Nii et ma soovin kõigile selle naistepäeva puhul võimet ja jaksu süveneda olmelistesse üksikasjadesse, mis juhivad kõikide Eesti elanike eluvalikuid. Pisikesed ja igapäevased asjad, suhtumised, tugivõrgustikud ja koostööd on need, mis sisendavad inimesesse julgust ja kindlust, et meil on siin veel hea ja mõnus tulevik. Eestikeelne ja -meelne. Julgen selle välja öelda, äkki isegi ilus?
Üha paremaid, ühtsemaid ja rõõmsamaid kevadeid!
Ling
julgelt ja avalikult
feminist