Eelmise Fotografiska kabaree järel saabus mu postkasti kaebus publiku seast: saalis olnud joobes seltskond oli vahelehõikumise ja lällamisega nii liiale läinud, et rikkus paljude lähedalistujate kabareekogemuse. Olgugi et tajusin päris algusest peale, et lava paremalt kostab palju jauramist, ei pidanud ma seda nii tõsiseks, et nende korrale kutsumiseks midagi ette võtta. Samas oleks see, kuidas nad koomik Roger Andre iga fraasi peale midagi „vaimukat” üritasid vahele karjuda, pidanud mind juba tegudele tõukama. Ja see oli veel seesama kabaree, mida OP salvestas… Õhtu oli küll välja müüdud ja esinejad tasemel, kuid kellegi tuju oli selles ruumis, mida ma olin palunud neil usaldada, rikutud. See karm tõsiasi pani mind sulge haarama.
Teine näide: novembri lõpus käisin Paavli Kultuurivabrikus vaatamas briti punk-kabareeansamblit The Tiger Lillies.
Mulle tundus, et Tiger Lillies teeb midagi väga sarnast Kaisa Ling Thingile – nad kasutavad traditsioonilist vormi, et kõneleda tänapäeva ühiskonna kitsaskohtadest. Ja rahvast oli kohal murdu ja publik nautis. Oli üllatav, kui palju fänne neil siin näis olevat; lisaks oli kooslus šikk – kultuurikorüfeed ja punkarid. Meeleolu – eufooriline. Üsna kiiresti hakkas aga tunduma, et bändile eesotsas bändijuhi Martin Jacques’iga kohalviibiv publik eriti ei meeldi. Võib-olla olid nad pikast tuuritamisest surmväsinud, võib-olla aga harjunud teistsuguste auditooriumidega, kes istuvad vaikselt ridades ja kuulavad pühalikus vaikuses. Seda Paavli publik aga neile pakkuda ei tahtnud. Baariga saal, seisev publik ning bändi taustaks kõlav kõva mulin, vahele ka hüüatusi, naeru – no inimesed veetsid Paavlis reede õhtut. Kesk eriti vaikset ja traagilist „Bleached Earthi” esitust panid kõik tõenäoliselt taustamüra tähele, sest see segas. Pärast laulu kommenteeris Jacques mürgiselt: „Mida iganes, te rikkusite selle loo täiesti ära.” Ebamugavus rahva seas oli tuntav ja ei hajunudki kontserdi lõpuks. Ma ise solvusin ka, olgugi et ma olin kenasti kuss olnud!
Mitte et ma oleksin publiku käitumise heaks kiitnud, aga esinejana leian, et publikuga riidu minemine on kõige suurem patt, mida artist üldse korda saab saata. Ja imelik, olen seda oma noore karjääri jooksul juba küll ja küll pealt näinud.
Nii et siin on kaks üksteise peegelpilti-probleemi: ühed artistid, kes tahavad liiga palju vaikust ja kontrolli, ja teised (nagu mina), kes ei reguleeri vaatajate käitumist piisavalt. Ja publikul endal puuduvad tööriistad, et aru saada, millises ruumis nad parasjagu on ja mida see ruum nende käest nõuab.
Kuidas siis oleks õige publikut ohjeldada, ergutada, kasvatada, köita, vaos hoida?
See küsimustekimp on Eestis ka päris hästi läbi mõtestatud. Hiljutisimaks verstapostiks on 2023. aastal teatrite algatatud kampaania „Märka, et oled teatris” (lugege nt Hedi Toome artiklit Eesti Päevalehes). Siiski leian ma, et see on kitsalt teatrikeskne lähenemine ja ka küllaltki patroneeriv. Näpuviibutamine ei pruugi siinkohal enam aidata, sest asjad on ühiskonnas nii katki, et moraliseerimine tekitab pigem trotsi. Tuleks tegeleda juurpõhjustega. Mulle on sümpaatne hoopis Elmo Nüganeni seisukoht, kes juhib tähelepanu erinevate saalide, kontserdisaalide ja teatrisaalide ootushorisontidele: „Kontserdil tahab kuulaja vaimselt keskenduda muusikale, see nõuab pingutust ja seepärast on mobiilihelin kontserdil palju häirivam kui teatris. Sõnalavastusteater on ju palju agressiivsem, ta surub ennast rohkem peale. Muusikateosesse tuleb ise minna, aga sõnalavastus võitleb vaataja tähelepanu eest. Üldjuhul näitlejad saavad aru, ja hea trupi tunnus on ka see, et kui näitleja läheb etendust tegema, siis ta läheb justkui lahingusse. Ta saab aru, et ta peab leidma vaataja tähelepanu, ta peab tegutsema niimoodi, et neid köhimisi oleks vähem, et telefoni vaadataks vähem, ta peab vaataja tähelepanu kuidagi köitma. Nii lihtsalt on.” Siin on osakene vastutusest pandud ka laval olijatele. Kui teatrite etteheidete põhiline sisu on see, et publik ei austa lavalolijaid, tuleks meenutada ka iidvana tarkust, et austust ei saa nõuda, see tuleb ära teenida.
Aga kas ma ei peaks siinkohal ka iseennast süüdistama? Ootan ma ju oma publikult aktiivset kaasaelamist, plaksutamist, huilgamist, energiat, mida artistid saaksid ära kasutada. Ehk peaksin õhtu alguses publikule jagatavatele juhtnööridele „kisada, plaksutada, filmida, kaasa elada ja juua” lisama caveat’i – aga mitte sellega liiale minna. Keeruline!
Teatrite nõutud etikett, tasub meenutada, on ajalooliselt siiski võrdlemisi uus nähtus. 18. sajandi Inglismaal, nagu kirjeldab seda Karl Philipp Moritz, valitses teatrisaalides kaos: inimesed karjusid, sõid, jõid, kaklesid, loopisid apelsine ja plaksutasid ülevoolavalt täiesti ebaloogilistes kohtades. Teatris käimise peamine eesmärk oli end seltskonnas näidata, hea või halvaga välja paista, laval toimuv oli vaid selle taustaks. Vaikus ja ruumi pimendamine pärinevad kuninganna Victoria ajastust (nagu paljud teisedki pretensioonikad ühiskondlikud nähtused). Ehk on varanduslik ja hariduslik lõhe jälle nii suureks rebenenud, et 300 inimest ühes ruumis tähendab väga erinevaid taustsüsteeme, kasvatusi, elukogemusi. Hoogu on andnud kapitalism, koroona, tõejärgne internetimaailm, sotsiaalmeedia…
Nii pole selles midagi üllatavat, et me ei oska selles erinevate käitumisnormide rägastikus liigelda. Me ei oska ruumi lugeda. Ei saa aru, kui segame, sest meil puudub ühine võrdlusalus, kuidas meie käitumine kollektiivset kogemust mõjutab.
Ma ütlesin roosiaias: meie sotsiaalne sidekude on kärbunud. Nüüd mõtlen, kas meil on üldse mõtet seda varasemat etiketti turgutada? Ehk jätta vastupunnimine ja hoopis võtta sisse suund täielikult individualiseeritud kultuuritarbimisele – kõigile just neile sobiv ja soovitud õhtu veetmise viis? Pühalikus vaikuses, lällamisega või üksinda ekraani ees? Muidugi ei mõtle ma seda tõsiselt, sest mina olen vanakooli mees ja hindan osadust teiste inimestega ühes kuumas saalis üle kõige.
Kristjan Port kirjutas Edasis: „Ühiselt kootud vestluskudumit käristava nalja vallandatav ootamatu kollektiivne enesekontrolli kaotamine ühendab inimesi. Lingid seda ei tee. Need ei ühenda inimesi, vaid nalju.”
Kollektiivne riskimine on see, mis meid paindlikeks ja osavateks muudab. Ja nagu iga oskus, mida ei kasutata, hääbub seegi unarusse jäetuna. Unustatakse, kuidas vaevumärgatavaid sotsiaalseid markereid lugeda. Kaob tähelepanuvõime. Oskus ühiskogemust luua.
Sellepärast tegutsengi kabareesaalides edasi, sest usun, et need on olulised harjutusruumid. Demokraatlikud ruumid, kus beatbox võib kohtuda Rein Rannapiga, burlesk balletiga, rahvamuusika ooperiga. Kus hierarhiad lahustuvad ja kunst elab riski kiuste.
Sest kabaree tegutseb teatri ja meelelahutuse vahelises hallis alas, passiivse ja kaasava vahel. Keegi ei tea, kuidas käituda, mis sunnib tähele panema ja teisi jälgima. Kalibreerima.
Sest me ei tee saali kunagi täiesti pimedaks. Meid nähakse ja see on nii piisav tähelepanu näljastele kui ka sotsiaalne kontrollimehhanism. Seal võib kogeda, kuidas meie käitumine ruumile mõjub.
Sest varietee nõuab paindlikku reaktsiooni. Vahelduvad püstijalakomöödia, mis nõuab tähelepanelikku kuulamist ja reageerimist siira naeruga või vastamist artisti küsimustele; tants ja trall, mida võib jälgida afektiseisundis; luule või nõudlik muusika, mis vajavad vaikust. Tuleb osata hetke nõutavat emotsiooni lugeda ning artist peab olema võimeline seda ka oma kunstis kommunikeerima.
Sest ka läbikukkumine on kohe näha. Mõnikord ei tule nali välja, trikk läheb vussi, tehnika jupsib. Artistid on inimesed ja sedagi peab oskama empaatiliselt vastu võtta. Kui meie oleme nõus end laval lolliks tegema, ehk võib publikki olla nõus asja leebelt suhtuma?
Sest panused ei ole liiga kõrged. Maailmarevolutsiooni seisukohalt ebaoluline. Hilisõhtune, veidi kaootiline, vaba ja tore ruum, kus kõik võivad viibida turvaliselt, kartmata, et kunstipühadust teotatakse.
Seda ma tahangi.
Ma tahan, et me oskaksime jälle koos olla. Teatris, kinos, kontserdisaalis, koolis, restoranis, poes, bussis, tänaval, riigikogus… Et me arvestaksime üksteisega, sest me teame, et ka teised arvestavad meiega ja tahavad koos meiega luua unustamatuid kogemusi.
Mis ei tähenda, et ma järgmine kord sind, roppsuu-röökur või purjakil pröökur, lavalt avalikult korrale ei kutsu, vaheajal isiklikult ei noomi või vajadusel saalist välja ei viska.
Sest präänikuga oleks ideaalis parem, aga mamma oskab ka piitsa kasutada.
Teie
Ling
vahel ka ühiskonnaõpetuse õpetaja