Hendrik suri täna neli kuud tagasi.
Hendrik oli minu koer, aga enne kui te alustate, olge hoiatatud, et mu lein on raskekujuline ja vihane. EI ole lahtunud valukihvatus iga kord, kui keegi alustab lohutamist fraasiga: „Ah, ma tean, need koerad, nende surm on nii valus, nad on ju ikka nagu oma lapsed/pereliikmed.” Mulle aga tundub, et minu valu ei ole võrreldav, sest Hendrik ise oli võrreldamatu. Ta mängis teises liigis.
Mõistan küll lohutajaid, mõistan tahtmist ligimest (või ka võhivõõrast, aga ikkagi sama tegu ja nägu olendit) toetada, rõhutades, kuidas valu on varemgi tuntud, see on inimkonnas tuttav, aegade- ja olukordadeülene. See peaks tekitama õlatunde, andma mõista, et on olemas tugi ja samastumine. Jagatud mure on pool muret ja nii edasi. Aga minu keha tõukab praegu sedasorti empaatiat ära, füüsiliselt, pahaselt.
Sest kaksteist aastat veetsime me Hendrikuga harjumatus teineteisemõistmises, mida ma ühegi inimesega tõtt-öelda veel saavutanud pole. Ta oli mu parim kolleeg, vestluskaaslane, mu sõber, ja sealjuures olime me täiesti võrdsed. Ta ei rääkinud minu keelt ega mina tema oma, ega saanudki seda kuidagi teha. Tema teravate kõrvade jaoks oli meie linnulalin kaugelt liiga keerukas (kuigi ta sõnavara oli lõpuks märkimisväärne). Mina ei mõistnud lõhnade ega kehakeelt. Ja me teadsime seda, aga suhtlesime sellegipoolest üksteisega kõrgel tasemel. Ja tegime seda enesekindlalt, ei mingit püüdmist, vaid puhas usk ja usaldus teineteise vastu. Ka üle lõpliku erinevuse armastasime üksteist.
Mistõttu olen pärast tema surma veel rohkem hakanud mõtlema empaatia peale, püüdes mõista, mis on selle sentimendiga 21. sajandi esimesel veerandil juhtunud. Kreekakeelsetest juurtest pärit em-pathos tähendab lihtsalt „kannatuses”. Inimene, kes on empaatiline, viibib kannatajaga koos kannatuses. Ja see on hiiglama oluline. Mulle nimelt näib, et empaatiast on üks oluline samm kaduma läinud – füüsiline. Väga palju näib empaatia olevat tühi sõnakõlks, mille sisu tegelikult enam mateeriast kinni ei hakka. Väidetakse, et mõistetakse, aga valu empaadis ei paista. Tal ei löö see hinge kinni, soolikaid segi, ei ühtki valukirvendust, vaid üksnes paitamine, silitamine, tasandamine, vaigistamine, samaks muutmine. Aga karjatus? Valu nõuab oma aega ja ruumi. Ta on suur ja sinine ja peaasjalikult ongi tal vaja lihtsalt niiviisi olla.
Mõtlen laiemalt, et ehk on suhtlemine inimestega, kellega ometi jagame ühist keelt ja kultuuri, muutunud põhimõtteliselt. Takistuseks on saanud eeldus, et kuna me kõik inimesed oleme, peaksime üksteist igasuguse küsimuseta lõpuni mõistma niiehknaa, ja kui on lõpuni mõistetud, siis peaks asjaga olema n-ö mutt. Teema käsitletud, võib edasi liikuda. Aga ei. Igaüks, kes on kannatanud, teab, et kannatus võtab aega, see on kurnav ja sellest ei ole sugugi nii lihtne välja põrgata ka siis, kui samastujaid on kaheksa miljardit.
Nii et ehk peaksime praeguses kiirenevas virvarris püüdma vaadata üksteisele otsa, samamoodi nagu eile laulupeol, mis oli empaatia õppetund number üks. Ja ma loodan, et kõik, kes me seal koos olime, püüdsime tunda, näha, maitsta ja kuulda, kui palju rõõmu, kergendust, lootusi ja unistusi seal lauluväljakul koos oli. Ja et erinevad taju- ja väärtusruumid, maailmavaated, mis praeguses pingelises ajas kõiki konkreetselt närvi ajavad, leiavad aja ja ruumi olla. Kuidas oskaksime taas taluda erinevusi, kuidas neile siira huviga läheneda, kuidas hakata taas pidama erinevat selleks, mis maailma värviliseks muudabki? Kuidas suhelda üksteisega veidi rohkem nagu konn koeraga?
Kodukontserdid
Nii et tulge ja tunnistage, kuidas mul on valus, oleme koos ja küll mul ka kunagi parem hakkab. Kannatamisega samal ajal üritan leida uusi mõtteid ja ideid, üritan ennast rohkem avada, inimestega kohtuda ja laulda, laulda.
Nimelt olen ma jälle kolinud, umbes kuueteistkümnendat korda elu jooksul. Tallinnas Tähetorni asumis on meile aga kätte sattunud üks hiiglama sobiv hoov, kus korraldada sumedatel suveõhtutel kontserte maheda muusikaga, ja just seda selsinasel 2025. aasta suvel saama hakkabki. Võtsin ühendust sõprade Susanna Aleksandra, Andre Maakeri, Jaan Pehki ja Liisa Tetsmanniga, kes tulevadki suvistel kolmapäevaõhtutel siia ja löövad meie terrass-laval lahti laulu. Mängumajja paneme püsti baari ja naudime suveõhtuid, mis plaani järgi peaksid absoluutselt kohe pihta hakkama. Esimese ülesastumise teeme meie Renega juba sel kolmapäeval ja ülejäänud tulevad riburadapidi järgi kuni septembri alguseni.
Olete palavasti palutud meie koju, proovime seda empaatia-värki?