Kultuurisaade “OP” käis 22. novembril Fotografiskas, et saada osa “Hilisõhtusest kabareest Lingu Kaisaga”. Saatejuht Ave-Marleen Rei uuris kabareeõhtute korraldajalt Kaisa Lingult, miks on see žanr Eestis uut tõusu elamas ja mis teeb selle meelelahutusvormi nii eriliseks. Videolõigus näeb meeleolukaid hetki lava tagant ja lavalt ning sõna saavad nii kabareepublik kui ka esinejad.
ÕHTUJUHT: Kaisa Ling KLAVERIL: Rene Paul ESINEJAD: Meisterjaan, Lala L’More (FI), Roger Andre, Richard Samarüütel, Surya Fire Studio (Alisa Merkurieva, Karina Valuya), Carousel Company (Ireen Peegel, Jaakko Repola (FI))
Täiskasvanud bluusimuti elu on huvitav ja väljakutseid pakkuv, midagi pole öelda. Kevadel otsisin sotsiaalmeedia kaudu tööd. Ja olgugi et ühtki stabiilset pakkumist otseselt sellest välja ei koorunud, on mulle hakanud saabuma üha suuremaid, kaalukamaid ja kokkuvõttes veel põnevamaid projekte, milles kaasa lüüa. Etableerumine? Või siis ongi nüüd see täies elujõus professionaali aeg mind tabanud. Kõikidest projektidest veel rääkida ei julgegi, juhuks kui ma neid ikkagi valmis ei jaksa kirjutada, aga need, mis mind praegu rõõmustavad, on Klassikaraadio saade „Kaisa seikleb Suomessa” ja hilisõhtuste kabareede seeria, mis Tallinnas ja Tartus mühinal areneb. ...
Täna on mu nimepäev, mistõttu on mul ju ka täieline õigus tähistada, kelkides eelmise reede esimese õnnestunud (ja välja müüdud) kabareešõuga Fotografiska Tallinnas. Pole just palju neid Kaisasid, kes müüvad mitmesajakohalisi saale välja ja panevad Rein Rannapi lavale koos dräägi, tsirkuse ja beatbox‘iga. Aga mina olen. Milline rõõm, kui õnnestub! Olen alati uskunud, et suured asjad saavad alguse väikestest, mida tuleb järelejätmatult korrata ja korrata, kuni asi hakkab kuju võtma. Unistasin toimivast fringe-skeenest. Iseseisvate artistide konglomeraadist, mille liikmed oskavad oma kunsti hästi ja suudavad inimesed pöördesse ajada kasvõi üksi laval, kasvõi loetud minutitega. Pärast 38 kohtumist Kalamaja perearstikeskuse keldris teater-klubi-baaris Heldeke! hakkab asi ka suuremalt välja paistma. Kolm aastat, loendamatu hulk artiste ja kõva pealehakkamine on viinud tõestusteni Tartu Uues Teatris ja Fotografiskas – töötabki! ...
Teisipäeva õhtul toimus Salme kultuurikeskuses midagi üsnagi maagilist. Inimesed kogunesid vaatama suurt bluusikontserti ja see oli mürtsuv ja soe ja lõbus ja vahepeal ka õrn, traagiline, suisa harras. Plaksutati, huilati, naerdi ja nauditi. Küll oli alles tore! Tähistasime B.B. Kingi, Bluusikuninga 100. sünniaastapäeva. Usun, et juba üle kümne aasta tagasi surnud B. on kusagil eetris meie üle küll hiiglama uhke. Bluus on kollektiivne. Ainult see teebki sellest nii mõjusa muusika, et asjasse on segatud nii esineja kui ka kuulajad. Ja Salme publik oli väga eeskujulik. Meieni on juba jõudnud kümneid lugusid noortest ja vanadest, kes tantsisid ridade vahel, viskasid käed püsti ja välja jalutades sõbrannadega vastastikku erutusest värisesid. Nii ongi. Õige bluus. ...
Bluusimutt suurejoonelise häälega: Kaisa Ling Thingi üheksas hooaeg algab nüüd! Bänd läheb käima, puhkpillid mängivad riffi, gruuvikas rütm taustal tiksumas. Ja suurema pauguga kui kunagi varem – me oleme kokku kraapinud kogu oma sotsiaalse kapitali, et tähistada 16. septembril Salme kultuurikeskuses Nõukogu Esimehe ja Bluusikuninga 100. sünniaastapäeva kõige suurema kontserdiga, mille eales oleme ette võtnud. Ivo Linna, Laura Põldvere, Jan Uuspõld, Sissi, Jarmo Reha, Vilho Meier ja Raul Ukareda kitarridel, Jason Hunter ja Allan Kaljaste on laval torudega, Rene, Peep ja Argo madistavad, ja see ei ole isegi veel terve esinejate nimekiri… ...
Päris ansambli Kaisa Ling Thing alguses, aastal 2018 kirjutasin Vikerkaarde ülevaateartikli vodevillibluusist, kus mõtlesingi enda jaoks läbi ja välja selle, mida ma oma elu ja oskustega peale tahtsin hakata. Nii et tsiteerin nüüd pikalt iseennast, pardoon: „[19. sajandi lõpus] hakkas tekkima meelelahutusvorm, mida võiks kutsuda rändtruppide või telgi-show‘de traditsiooniks (minstrelsy). See varieteeteatri liik kujutas endast rändtruppi, mis reisis ringi mööda Ameerika Ühendriike, esines kultuurimajades, teatrites ja tõesti ka tsirkusetelgilaadsetes presendist telkides ning lahutas inimeste meelt muusika, sketšide, striptiisi, akrobaatika, maagia, tantsude, koomilise matkimisega – tegu oli pigem „madalate" huumorivormidega ka oma aja mõistes. Sealjuures oli telgi-show‘de publik alati väga mitmekesine, koosnedes nii meestest kui naistest, kaasas olid ka lapsed ja vanemad inimesed." ...
Hendrik suri täna neli kuud tagasi. Hendrik oli minu koer, aga enne kui te alustate, olge hoiatatud, et mu lein on raskekujuline ja vihane. EI ole lahtunud valukihvatus iga kord, kui keegi alustab lohutamist fraasiga: „Ah, ma tean, need koerad, nende surm on nii valus, nad on ju ikka nagu oma lapsed/pereliikmed.” Mulle aga tundub, et minu valu ei ole võrreldav, sest Hendrik ise oli võrreldamatu. Ta mängis teises liigis. ...
Vahepeal on ajamerre voolanud korralik hulk tunde, minuteid, päevigi, ja mitte et ma oleksin, käed rüpes, lõug lõunas, niisama vahtinud, vaid toimunud on palju rohkem, kui oleksin osanud oodatagi! Eesti Laul Veebruaris astusin koos Räpina Jackiga üles Eesti Laulu laval ja see kogemus oli muidugi vägev. Väga huvitav oli jälgida, kuidas nii suurt produktsiooni Eesti tingimustes tehakse – professionaalselt! Kogu kaader töötas õlitatult ja probleeme oli vähe. Mis ei tähenda muidugi, et mina isiklikult neid leidnud ei oleks. ...